„Päikeseaeg“ usaldab jäägitult nii filmi tegelasi kui vaatajaid, erinevalt paljudest dokumentaalidest ei lämmatata pilti ülemäärase infoga ega manipuleerita tegevustikuga. Osalistele jäetakse aega ja ruumi tegutseda ja jälgida, avastada ja momenti tabada. Puudub autoripositsiooni peale surumine ja selle asemel jääb kõlama pigem kutse metsa vahele uitama minekuks või köögilaua taha vestlema istumiseks. Justkui meditatsiooniharjutus, mille eesmärk on puhastada vaim üleliigsest pahnast ja proovida kas või viieks minutiks keskenduda päikeselaigule elutoa seinal, kärbsele ninaotsa peal, rähni toksete kajale inimtühjas metsas või tuule suunale võrkkiiges õõtsudes. Ülimalt subjektiivne kogemus ühesõnaga, sest ühtegi neist kirjeldatud seikadest minu meelest filmis ei esinenud, aga samas olid nad siiski seansi ajal kohal, kuna „Päikeseaeg“ manas need momendid mälust esile.