Peeter Jõgioja: me saame finaali!
Üksikisast Jõgioja kaebab, et kodus on jama. „Pojad ütlesid, et arvuti ja motoroller läksid rikki. Auto — see on ka puru. Väikse poisi sünnipäev oli, suurem tegi aias autosõitu. Sõitis autoga ja mootor suri ära. Ajavad seal oma rida, kui ära olen. Sõber käis kohal, ütles: kurat, teil on kodus mingid naised ja möll käib. Mina mõtlesin, et nad hoopis õpivad koolitükke. Nii kui papa ära läks, kohe — jeee! Äri käib, raisk! Ütlesin sõbrale, et mine viska naised välja.”
Jõgioja leiab, et eestlaste nõrk külg nii Eurovisioonil kui ka muidu on oskamatus endale reklaami teha. „Meie, eestlaste, põhiprobleem on see, et kõik istuvad kogu aeg ühes kambas. Kus on promo, promo? Käi ringi, suhtle, ole olemas! Mis me ikka omavahel möliseme? Ei ole mõtet!”
Mingid inglased BBCst korjasid hetkel rahatu Jõgioja üles ja tegid talle joogid välja. „Võtsin puhast Smirnoffi viina, ja kurat, seal ikka olid summad… Ütlesid, et teavad Eestit tänu minu sarvedele. Et kui enamasti on eestlased Eurovisionil nagu mingid suvakollid, siis tänavu mitte. Sain tuttavaks ühe inglise mutiga, kes korraldab kogu seda värki BBC poolt. Lubas orgunnida intervjuu, mis jõuab Inglismaal eetrisse. Küsis, miks kõik eestlased nii vihased on. Tüdrukudki pidid vihased olema.”
Liftis sai Jõgioja kokku Sloveenia lauljaga, kellega ta eelmisel päeval pidu pani ja kes on tema sõnul Annely Peebo nägu. „Ta ei rääkinud enam ühtegi sõna, ainult kähises! On ikka mutt küll!” sarjab Jõgioja. „Aga lõbus ja positiivne! Ikka pidu ja pull… Noh, mina võin ju kõike teha, mul pole vaja laval karpi lahti teha, aga tema seikleb ikka nii et üle mõistuse! Kõik möllavad selle nimel, et hääli saada. Ja meie, kurat, oleme sihukesed, noh, ma ei tea…”
Jõgioja märgib, et tegelikult on kõik hästi sõbralikud. “Ei mäletagi, aga ühel hetkel jagasin ära, et ole kes sa oled, ära häbene, ole nagu kodus. Kõik on lõpp sõbralikud. Nagu mutid, kes Venemaa rongijaamades asju müüvad, aga südame poolest on jube head. /---/ Isegi siin turul tulevad türklased ligi ja ütlevad, et nägid mind telekast. Või sõidan kusagil liftis ning tuleb keegi koll ja ütleb, et sina oled ju Eestist, kõik räägivad sellest. Kogu moos!”
Jõgioja on veendunud, et Eesti saab Türgilt 10 punkti. „Kindel see! Saame maadelt, kust me kunagi pole punne saanud. See on viimane kord, kui Eesti nii süngelt paneb! Kusjuures kiitlen enne poolfinaali, me pole veel kuskil! Enesekindlus on meeletu. Mis seal ikka, ajan seda rida edasi, mölisen, mõnitan, lõugan ja lällan pressikonverentsidel. Normaalne! See on ju põhikoht, kus ajakirjanikele meelde jääda. Lihtne on olla tavaline. Ja eks ma õhtu lõppedes olen ikka laip küll.”
Üks rootslane tuli Jõgiojale rääkima, et Eesti on mõttetu maa, kus elavad mõttetud naised ja et Eestil on mõttetu lugu, et meil pole isegi mingit kultuuri. „Vastasin, et tead, olen slaavi bäkkraundiga inimene,” avaldab Jõgioja. „ Ja kui sa kaua mölised, annan sulle lihtsalt vastu tatti. Hakkas seepeale midagi ehitama ja turva läks talle kallale. Ma ei saanud pullile pihtagi. Vend ajas ühesõnaga oksad laiali, mingi paks koll, ja turva tassis ta minema. Jõime ülejäänud rootslastega edasi. Lihtsalt üks paha inimene. Ja tegelikult oleks pidanud kaklema.”
“Täitsa lõpp, vetsus pole paberit!” saavad korraldajad viimaks oma koosa kätte. „Mitte mingisugust! Hoopis mingid veekannud! Tule jumal appi!”
Aga neljapäeval on delegatsioonidel vaba päev. “Sõidan siis Iraaki, olen sellest ammu unistanud,” teatab Jõgioja. “Lähen nii, et kedagi kaasas ei ole.”
