Internet — Skype — pulmad
Leidsin sealt eesti-ingliskeelse kommentaari: “Väga ilus pilt, but I don’t understand the text…”
Mulle ei andnud rahu — kes see on? Vaatasin, kirjutan talle, et kas ta tahab, et ma tõlgiksin. Ta vastab jaatavalt mõne minuti pärast. Ma tõlgin. Ta tänab. Tihedamalt suhtlema hakkame mõne päeva pärast. Saan teada, et ta on sakslane ja et tal on Eestis sõbrad.
Peagi saame aru, et me ärkame selleks, et joosta emaile lugema, me käime kiiruga koolis-tööl, et saaks tulla koju ja suhelda. Suhtleme hommikutundideni, magame vaid mõned tunnid, et taas ärgata ja…
Paar nädalat hiljem saan ma aru, et ta ei ole enam päris tavaline. Ta on armas. Me oleme rates ametlikult väljavalitud. Vahetame Skype aadresse, kuid kumbki ei helista. Lõpuks ma klikin seda rohelist toru. Tahan ta häält kuulda. Seest väriseb. Kardan midagi öelda. Ta vastab. Ma vaikin. Naeratan webcamis ja olen sõnatu.
Aja möödudes suhtleme me igal võimalikul viisil — kirjutame, räägime, saadame sõnumeid ja vahetame kirju posti teel. Oleme armunud. Ja seda üle interneti ja üle suurepäraste programmide, mis loodud on, et kuulda ja ka näha.
Ta teatab, et tuleb Eestisse. Me loeme päevi, mil näeme. Kohtume kell kolm. Oleme terve päeva koos. Samuti terve öö. Terve kuu, mil ta tegelikult oma sõpru külastama tuli, ei lahku ta mu juurest. Tal on vahepeal sünnipäev ja ma ei tea, mida kinkida. Linnas kõndides jääb silma ehetepoes olev hõbesõrmus ja ma tean, et selle ma ostan.
Tema sünnipäevaks sõidame Rootsi. Kell kaksteist oleme laevas. Ma otsin välja isetehtud mitme poolega kaardi — esimesel poolel on birthday boy — sinna on kirjutatud õnnesoovid. Kui seda edasi voltida, leiab sealt teise kaardi engaged (kihlatud). Ta loeb ja ei saa midagi aru. Alla on kirjutatud tärnikesega, oma kingitust tunned sa varsti. Ma palun tal silmad sulgeda, otsin krõbistades välja sõrmuse ja panen selle talle sõrme. Me oleme kihlatud. Palju õnne sünnipäevaks!
Peale Rootsist tulekut lebame me voodis ja ei räägi. Me oleme kurvad. Me silmis on pisarad. Ta lahkub homme. Lennujaamas me nutame ja kallistame ja läinud ta ongi. Kiirustan endale piletit ostma. Tahaks selle lennuki peatada!
Poolteist kuud suhtleme üle interneti — helistame, kirjutame, sms-ime, igatseme, nutame. Loeme taas päevi ja siis olen ma seal.
Terve aasta oleme me vahelduva eduga Hamburgis ja Tallinnas. Vahest koos ja vahest mitte. Ja siis tuleme me Eestisse, et abielluda…
Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, meie esimesest kontaktist, oleme õnnelikus abielus, oma armsas kodus Hamburgis. Ikka veel juhtub vahel, et suhtleme üle MSN-i ja Skype’i — siis, kui ta tööl on ja me koos olla ei saa.
