Lahusolek liidab hingeliselt

Oleme koos olnud pea kaks aastat, sellest laias laastus poole olen veetnud oma kallimast lahus. Alguses töötas ta leava peal, olles kaks nädalat kodus ja kaks tööl. Seejärel siirdus õppima Stockholmi, millest peatselt saab täis pool aastat.

Kogu selle aja pole meil kordagi olnud suuri tülisid, ette on tulnud vaid pisikesi “nokkimisi”. Kindlasti on sellele kaasa aidanud lahusolek ja suur igatsus teineteise järele, nii ongi kokku saades kõik probleemid täiesti tühised, oleme alati kui kaks äsja-armunut.

Tunnen Tema soojusest sügavalt puudust, tänapäeva moodne tehnika leevendab igatsust vaid osaliselt. Samas leian, et füüsisline lahusoleks on meid vaimselt tugevamini ühte liitnud.

Lahusolek on andnud võimaluse põhjalikuks analüüsiks ja oma tunnetes selgusele jõudmiseks. Olen jõudnud arusaamisele, et soovin temaga ühise kodu rajada ja koos vananeda. Aja möödudes on see tunne aina tugevnenud.

Kallimast eemal viibides avaneb võimalus suhet analüüsida, tehes seda kõrvaltvaataja pilgu läbi. Niimoodi raame laiendades olen Temas avastanud palju enamat kui varem märgata oskasin. Esile on tulnud imelisi iselomujooni mis alguses märkamatuks jäid.

Täna, siin arvuti taga istudes ja üle mere oma kallikesele mõeldes, igatsen kõige rohkem seda võrratut naeratust, sügavalt siirast pilku, igatsen nägu mida Ta pildistamisel ette manab, Tema lapselikku naeru, Teda jooksmas näha, mis meenutab väikese tüdruku muretut liikumist — see kõik on nii vastupandamatult kalliks saanud, et sellest loobumine oleks mõeldamatu.

Just sellepärast olen leppinud oma kallima ajutise eemalolekuga. Tean, kui Ta lõpuks tagasi tuleb, seisab meil ees meeletusi ja ühist õnne täis elu. Usun, et oleme selleks ajaks mõlemad endale selgeks teinud mida teineteiselt ja elult tahta, ning asume käsikäes oma unistusi teoks tegema.

Oma kallimat kannatlikult oodates,

Õnnelik noormees