Armas …
Kui Sa tookord koridoris mulle sülle jooksid, siis ei jõudnud ma Sulle õieti otsagi vaadata. Sina ehmusid, palusid kiiresti vabandust ja tegid, et minema said. Ja mis seal salata, ehmusin minagi. Aga mitte selle pärast, et me niimoodi ootamatult kokku põrkasime, vaid hoopis selle pärast, mida ma tundsin. Ma oleksin väga soovinud, et meie kokkupõrge oleks kestnud kauem. Et Sa oleksid minust kinni haaranud nii, nagu Sa tasakaalu kaotades haarasidki — ja niimoodi hoidma jäänudki.
Kui ma nüüd meie kokkupõrkamise kohast mööda kõnnin, siis loodan ma alati, et ehk tuiskad Sa jälle suure hooga sealt nurga tagant, et ma võiksin Su kinni püüda. Vahel ma näen Sind tulemas: … seljas, ….. kingad jalas, juuksed … Kingi ja seelikut ei julge ma tegelikult enamasti eriti vaadata, sest siis Sa arvad kindlasti, et ma vahin Sinu … Nojah, eks ma ju vahin ju ka. Aga ma vaatan nii, et Sina ei näeks.
Iga kord, kui Sa oled lahkumas, loodan ma Sulle mantlit selga aidata, ja vahel ju aitangi, kui Sa just enne minema ei lipsa. Mõtlen alati, et nüüd, nüüd kohe ütlen ma midagi otsustavat. Et Sa ….. Või et ma …. Aga ma ei saa kunagi sõna suust. Ja enne, kui ma end koguda suudan, oled Sa juba läinud.
Võib-olla ei pea ma siis üldse midagi otsustavat ütlema? Ja ehk võin ma hoopis kirjutada, kui ma ütelda ei saa? Näiteks, et — lähme täna koos. Mis Sa arvad? Sa ei pea midagi ütlema, kui Sa ei taha. Sa lihtsalt anna mulle märku kuidagi. Siis paneme koos mantlid selga ja lähemegi. Kas jah?
Sinu …
include "$includes_dir/projects/amormail/index.inc"; ?>
