Eraldi medali annaks kidramehele, kes pilli nõnda sõrmitseda oskab, et see kõlab
nagu hing itkeks argipäeva halluse üle taeva poole. Aitab retromeenutusest
ja uurime uut materjali.
“Kummaline reis” alustab plaati ja lugu siseneb ooperifantoomiliku sündiga
ning see on otsekui loogiline peegeldus või eellugu “isa tuli koju”-le, ehk
“5 aastat varem.”
Hiljuti kirjutasin luuletsükli küüditamisaegadest ja see
lugu sobib oma meeleolus täiesti sinna. Üks neist lugudest, mida kuulates
õhkan: “Selliseid sõnu tahaks ise kirjutada!”
Plaadi nimilugu “Oota mind ära” keerab eelmisest loost kaasatoodud külmuse, hoolimata väljenditest nagu
“põllulilled tuules” ja “tapeedimuster .. ruumiline näib,” paarikümne kraadi võrra soojemaks, lausa suviseks.
Mulle on alati meeldinud sellised ausad ja otsekohesed ülestunnistused, kus laulja poeedi sõnade kaudu (isegi kui need
on sama isik) siiralt tunnistab oma tundeid ja äratundmist.
Allani neutralisse kõrguvad fraasid ja indiaaniloitsulised “mu liivatolmust saagu su ripsmed” on suve ja liblikaid väärt.
Kas pop või rock?
“Kuused-kuused” algus on julge ja ründav nagu Manowari “Kingdom Come,” õnneks või kahjuks? Taandub atakk pop-rockiks ja sõnum ning
salmid on lühikesed justkui lapse näärivanale loetud luuletus.
Eraldivõetuna ei tooks lugu üldse välja, ent minu soovitus on ja ma kavatsen seda korrata ka lõpus — kuulake plaati algusest lõpuni, mitte nagu pudru ja kapsaid.
Nagu rosinad saias, rohkelt kidra- ja sündiotte täispikitud lugu “Põgenenud müügimees“ valmistab meid ette sotsiaalkriitiliseks ja seda sotsiaalset
närvi on Sõpruse pst poistel oi-oi kui palju!
Taolist öhe põgenemist autoga on püütud palju kirjeldada. Klassikalised fraasid nagu “pime linn” ja
“kiirgavad tuled” ei tule nende puhul üldse jutuks ning taolise lihtlabasusega ei hakkaks nad ka oma eeldatavat kuulajat solvama. Loo
rütmilisus nõuab väljendeid nagu “keegi jõuab, keegi sureb.”
Olge nüüd valmis sama karmideks kujunditeks ja tõdemusteks: “üks arve jälle suleti” ja
“pangast kostab leina.”
Tuleb tuttav ette meie varakapitalistlikul kapsamaal, eks?
Selle valu vastu aitab “Validool.” Kui oleks suvi, võtaks autol katuse maha
(kui oleks lahtikäiva katusega auto, raisk!), rebiks sõbra ja pruudid autosse (sõber ja pruudid olemas), keeraks maki põhja ning laseks viimase kümnendi
ühe kõige suurema poweriga lool autokõlarid puruks peksta.
Selle laulu võite arvutisse tõmmata ning kirjutada CD-plaadi, kus ainult see üks lugu peal ning panna oma esmaabi kappi kirjaga “muremõtete, depressiooni, halva tuju
ja halva ilma vastu — ka profülaktiline”. Validoolipurgi kõrvale.
Ma ei jõua ära kiita vokaali!
Kui muidu püüavad lauljad pigistada viimast ja hiilivaid mööda ülemisi fa#- ja sol-noote, mida helimees peaks siis õigeks ja
kuulatavaks keerama, võtab Allan Vainola kui muuseas neutrali (rahvasuus ka falúett) ja toob kastanid tulest. Validooli kuulan ma ikka veel ja veel,
sest talv on Eestimaal pikk ja pime. Seda lugu võiks võrrelda Duran Durani looga “Wild boys”.
Arvustust on sobilik lõpetada looga “Lahkumine”.
Ei hakka rohkem lahti seletama kuuldud plaati, sest äkki lobisen kogemata mõne üllatuse või saladuse välja.
Soetage plaat, uurige tegijate signatuurid peale, et uhkem oleks ning kedrake see mängijas kriimuliseks.
Kes juba plaati käes hüpitab, siis intelligentsemale kuulajale saab lugusid kuulates ehk ka selgeks, kust sai see uss sinna plaadikujundusse tehtud. Mina leidsin selle üles. Vist.
