Fu Manchu pani kõrvad kumisema

Kolmapäevasel õhtupoolikul kogunesid sajad rokifännid klubisse Hollywood, et saada osa California päikesest külmal Eestimaa talveõhtul. Algselt meeltesegaduses oktoobriks väljakuulutatud kontsert toimus täpselt kuu aega hiljem, kuid asi oli ootamist väärt.

Soojendusbändina astus üles seni avalikkusele suhteliselt tundmatu rootslaste Truckfighters. Nende etteaste tundus, nagu oleks tegemist peaesinejate nooremate vendadega. Muusikaline filosoofia täpselt sama, aga kohati kiirem ja raevukam. Sobisid soojendama 100 ja üks protsenti.

Truckfighters esitas suhteliselt lühikese, umbes viiest loost koosneva kava, aga tundub, et pikema esinemise puhul oleks nad peaesinejad kindlasti varju jätnud.

Igaljuhul soovitan paljudel, kes eile kontserdilt puudusid, või lihtsalt Truckfightersi maha magasid, selle bändi tegemisi uurida. Kui Fu Manchu teile midagi muusikaliselt tähendab, siis Truckfighters saab tulevikus tähendama palju.

Kohalike rockmuusika gurude ja muidu fännide ootus lõppes veidi peale üheksat õhtul, kui lavale astus ja asus kohe asja kallale Fu Manchu oma praeguses kooseisus, mis on püsinud aastast 2002, mil bändiga liitus praegune trummar Scoot Reeder.

Juba kümme täispikka plaati ilmutanud bänd esitas oma tuntumate lugude paremiku (lood nagu „Boogie Van“, „King of the Road“, „Hell on Wheels“ ja savumeestele kindlasti kõige lahedama ja mitmetähenduslikuma pealkirjaga lugu „Written in Stone“).

Nagu alati Fu Manchu konterditel, oli heli keeratud maksimaalselt põhja ja kitarrid tegid kohati heli, mis tundus, nagu oleks neid lastud läbi bassivõimendi. Uue albumi „We Must Obey“ pealt esitas bänd lood „Shake it Loose“ ja „Hung Out to Dry“.

Kui nüüd veidi nuriseda siis ainult seda, et kogu kontsert tundus lühike (kindlasti oli oma osa ka eelpoolnimetatud bändi diskograafia rohkusel). Oleks paljusid mängimata lugusid just elavas esituses tahtnud kuulda nagu „Mongoose“ ja ühe lavaees kargava fänni isiklikult väljahüütud soov „Sensei vs Sensei“ nende viimaselt plaadilt.

Üldiselt suur tänu korraldajetele, kes julgevad tuua kodumaale mitte ainult mainstream ajalehepealkirjades figureerivaid keskpäraseid artiste, vaid ka teadjamate muusikainimeste kultus-kinnisideid. Igal juhul ma väga loodan, et Fu Manchu leiab lähiaegadel korra veel mahti siitkandist läbi astuda ja samamoodi kontsredipaiga oma vaimustavate helidega ära täita.