Kõige tuntumaks saanud dopingutarvitajad on jalgratturid, keda on hakatud üsna karmilt kontrollima. Eesti tippjalgrattureid Janek Tombak väidab ühes oma Eesti Päevalehe spordilisale antud intervjuus, et alul taheti ratturitele isegi kiipe selja peale panna. Nüüd aga on vaja kolm kuud ette kirja panna, kus kavatsed olla ja mida teha. “Dopingukütt võib sind külastada hommikul enne kümmet ja õhtul pärast kuut,” ütleb Tombak. Kui sportlast kätte ei saa, pannakse juhtum kirja ja kolme korraga tuleb 18-kuuline võistluskeeld, kirjutab Eesti Päevaleht Online.

Kõige selle tagajärjel on jalgratturite sõidukiirus vähenenud. Kui ratturite keskmine kiirus kasvas Tour de France’il kuni 2005. aastani 21 miililt tunnis 26 miilini, siis nüüdseks on see langenud tagasi 24 miilini tunnis.

Asi ei puuduta üksnes jalgrattasporti, vaid ka näiteks ameerika pesapalli, kus mängijad kasutavad oma ülakeha lihaste kasvatamiseks illegaalseid steroide. Sportlased, treenerid ja ravimikaupmehed tunnistavad, et dopinguaineid on kasutanud 50 kuni 80 protsenti kõigist professionaalsetest pesapallimängijatest ja kergejõustiklastest. Need andmed avalikustas ajalehe San Francisco Chronicle reporter Lance Williams. Kuna ta uurijatele oma allikaid ei avaldanud, istus ta koos kaasautoriga 18 kuud trellide taga — enam kui dopinguainete müüjad eales.

Strateegilised mängud

Ajakirja Scientific American kaasautor ning USA skeptikute väljaande asutaja ja kirjastaja ning tugev amatöörjalgrattur Michael Schremer püüab dopingukasutamise kombeid selgitada mängude teooria abil. See teooria uurib, kuidas mängijad valivad eri strateegiaid, et maksimeerida oma tulemusi ja minimeerida kaasmängijate omi.

Mänguteooria leiutamine oli 1930. aastatel Ungarist Ameerikasse siirdunud John von Neumanni põhilisi saavutusi. Ta jälgis, kuidas inimesed peavad läbirääkimisi, ja arendas matemaatilised mudelid, mis kirjeldasid nähtut. Sinnani kehtinud teooria järgi teeb isik kõik, mis suudab, et suurendada oma tulu, sissetulekut või naudingut. Kuid see ei toiminud juhtudel, kui võistlus turul oli piiratud või isikute õigused segaselt kindlaks määratud. Mänguteooria püüdis kirjeldada, mis juhtub, kui inimesed mõjutavad üksteist otseselt, mitte turu vahendusel. Praegu kutsutakse selliseid mänge mittekooperatiivseteks ehk strateegilisteks mängudeks. On ka olukordi, kus inimene otsib võimalust käituda nõnda, et kõigile oleks parim.

Mänguteooria ei selgita ainult hasartmänge või sporti, vaid ka majanduslike ja sõjaliste valikute tegemist ning diplomaatiat.

Klassikaline näide on vangi dilemma. Oletame, et kaks meest vahistatakse ühe kuritöö eest ja pistetakse eraldi kambritesse. Neile antakse võimalus: kui üks tunnistab end süüdi, ent teine mitte, saab esimene vabaks ja teine pannakse kolmeks aastaks vangi. Kui vastupidi, siis pannakse vangi esimene. Kui mõlemad tunnistavad üles, pannakse kumbki kaheks aastaks vangi. Kui mõlemad jäävad vait, saab kumbki ühe aasta.

Sellistel tingimustel on mõttekas oma partner reeta. Kui teine jääb vait, siis vaikimise korral saab esimene aasta vangistust, kuid üles tunnistades saab vabaks. Kui teine partner tunnistab üles, siis saab esimene üles tunnistades aasta ja mitte tunnistades kolm aastat. Nii et kui mõlemad vangid on loogilised, tunnistavad nad üles ja istuvad lõpuks kumbki kaks aastat.

Sportlased kui vangid

Spordis võisteldakse kindlate reeglite järgi. Jalgratturitele on peaaegu keelatud kasutada sooritust edendavaid aineid. Kuid kuna need on nii tõhusad ja raskelt avastatavad, siis on soov neid kasutada suur ning nii valitaksegi reeglite rikkumine ehk siis kaassportlaste petmine. Kuna karistused on suured, siis kõik lihtsalt vaikivad.

Dopingukontroll hakkas karmistuma, kui 1967. aasta Tour de France’il suri mäkketõusul Briti jalgrattur Tom Simpson amfetamiini pruukimise tõttu.

Seejärel tuli juba mängu geneetika ehk geneetiliselt rekombinantne erütropoetiin r-EPO. Tavalist EPO-t leidub iga inimese kehas, neerud vallandavad seda vereringesse, et luuüdi toodaks enam punaseid vererakke. Selle tarbimine on niisama hea kui vereülekanne. Ja tegelikult lihtsamgi — tuleb vaid hotelli minibaarist ampull võtta ja naha alla süstida. Punaste vererakkude protsenti veres saab mõõta, see on meestel tavaliselt 40 ja 50 vahel. Kui protsenti suurendada kümne võrra, siis sõidab rattur 50-kilomeetrise maa 75 sekundi võrra kiiremini.

Glasgow’ ülikooli teaduse ja meditsiini eetika õppejõud Andy Miah on oma raamatus “Genetically Modified Athletes” (“Geneetiliselt muundatud sportlased”) asja teadlase pilguga ette võtnud. Ta jõuab rahulikul moel üsna ootamatule järeldusele: geneetiline muundamine on spordis möödapääsmatu. Kui ikka peame sportlast inimeseks, siis ei saa me temale geenitehnoloogiat keelata. Ja GM-sport saadab kolikambrisse igasugused antidopingu komiteed, pleenumid, seminarid, laborid ja muu säherduse sahmerdamise.

Kui vaadata riigi seisukohalt, siis spordis määrab vaid võit. Isiku seisukohalt see nii ei ole, raha saab teenida ka muul viisil. Seega on just riigid huvitatud geenimuundamise promomisest, arvamuse kallutamisest selle kasuks. Peaasi et meie mees võidaks!

Andy Miah arvab, et võib-olla tekib tulevikus kaht liiki spordivõistlusi: geneetiliselt muundatutele ja tavalistele inimestele. Nii nagu kunagi olid amatööride ja proffide võistlused.